Mõisaaeg

Carl Gotthard von Liphart

Arvatavasti pärineb von Liphartite aadlisuguvõsa jõukast Tallinna kodanikusoost, esiisa Alexander Liphart oli Tallinnas Kanuti gildi vanem. Vastseliina jõudsid aadliseisusesse tõusnud mõisnikud 1766.aastal, mil Carl von Liphart (1719-1792) Vastseliina mõisa Ivan von Liphart ostnud Tartu külje all oleva Raadi mõisa. Ta moodustas Raadi ja Vastseliina mõisatest fideikomiss- ja majoraatvalduse, mis tähendas, et nimetatud valdusi ei tohtinud müüa, pantida ega võlgadega koormata ning pärimisel jagada. Pärimine pidi toimuma ainult meesliini pidi.

Sel ajal elas Liivimaa mõisamajandus suure tõusu tähe all, mis oli tingitud suure vene turu avanemisest Balti kubermangudele. 1811.aastal oli Vastseliina mõisal 17 kõrtsi, mis koos nuumhärgade turustamisega andsid suurema osa mõisa tulust. Carl von Liphart lasi ehitada Vastseliina kiriku, tasudes oma taskust märkimisväärse osa ehituskuludest. Samal ajal valmis Vastseliina saksa kalmistus perekonnakabel.

Teine Vastseliina mõisnik, erumajor Reinhold Wilhelm von Liphart (1750-1829) ei jäänud oma isale haardelt ja ettevõtlikuselt alla. Vastseliina mõisapõllud hõlmasid 2625 vakamaad, mõisas ja karjamõisates teenis 123 mõisateenijat, viinavoorid liikusid Riia, Kroonlinna ja Peterburi vahet.

Reinhold Wilhelm von Liphart

Carl Gotthard von Liphart

Kolmandaks mõisnikuks tõusis oma isa surma järel kreisisaadik ja Liivimaa maamarssal Carl Gotthard von Liphart (1778-1852). 1836.aastal loobus ta oma kõigist avalikest ametitest ning pühendus perekonnale ja kaunitele kunstidele. Perekond kasvas tal aukartustäravaks – tema kaks abikaasta tõid ilmale kokku 18 last.

Vanim poeg Reinhold Guido von Liphart (1801-1842) asus mõisamajandus ümber korraldama. Ta rajas juurde neli uut mõisat – Lasva, Loosi, Põhu ja Misso. Koos Vastseliina ja Oravaga tekkis nüüd kuus omaette valda, kust oli lühem tee mõisa teole käia. Mõisniku ajast põhiosa võttis tegelemine erinevate teadustega. Nii oli ta Riia Ajaloo- ja Muinasuurijate Seltsi ning Õpetatud Eesti Seltsi liige. Ta kirjutas uurimustöö Tartu piiskopkonna ajaloost ja teostas arheoloogilisi kaevatöid Vastseliinas. Reinhold Guido von Liphart, keda iseloomustas aval loomus, lihtsus ja tõearmastus, oli vaba seisulikust kõrkusest ning eelarvamutest. Nii kandiski ta hoolt vallakoolide eest ning muretses rahva tervishoiu pärast. Tema kulul käis pikemat aega Vastseliina mõisas haigeid vastu võtmas talurahvale tervishoiu alast nõu ning rohtusid jagamas noor Võru linnnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882), kellega Liphartil kujunesid tihedad sõprussidemed. Hiljem seati Vastseliinas ametisse spetsiaalne kihelkonnaarst. Ilmselt sündis ka Kreutzwaldi mõjutustel määrus, et koolides antaks karskusõpetust. Selleks lasti laupäeviti kõigis koolides ette lugeda Fr. R. Kreutzwaldi 1840. aastal ilmunud raamatukest “Wina–katk“. Enam kui ükski teine majoraathärra pööras Lipharti tähelepanu Vastseliina mõisale, lasi kohendada hooneid ja rajada nende juurde kauni ning liigirikka mõisapargi. Sinna pidanuks tulema ka väike lossikene ning oja ülespaisutamise läbi suurem veekogu koos joaga, kuid need tööd jäid tema varese surma tõttu lõpetamata.

Lipharti suguvõsa aadlivapp

Gotthard Lionel von Liphart

Venna surma järel päris Vastseliina mõisa Gotthard Lionel von Liphart (1804-1885), kellest sai peagi rüütelkonna maanõunik. Seoses üleminekuga palgatööjõule rakendas ta edukalt Saksamaad mõisa ligi 200 sakslast. 1870.aastal alustas mõisnik talude päriseks müüki. Ehkki ta ei müünud talusid kõige odavamalt, eelistas ta oma valla peremehi, tehes neile mitmeid soodustusi. Järgides perekonna traditsioone, jätkas Gotthard Lionel von Liphart heategevusega, toetas koole ja vallavaeseid, remontis kirikut ning ostis kogudusele uue oreli. Alates 1857.aastast telliti igasse kooli- ja kohtumajja Lipharti kulul üks eestikeelne ajaleht tingimusega, et seda koolimajas ümbruskonna inimestele ette loetaks.

Mõisahärra 80. juubeli puhul kõlasid Vastseliina vallasaadikute sõnad: “Üht niisugust härrat kui Teie ei ole meil enne olnud ega saa ka pärast Teid mitte saama.” Isegi saksa vaenulik ajaleht “Olevik” ei hoia sõnu kokku maanõunik Liphartit ümbritseva idülli kirjeldamisel.

Veel suuremat austust kui elu ajal avaldati Liphartile surma järel. 1885.aasta sügisel Tartus lühikese haiguse järel surnud majoraathärra maeti tema soovi kohaselt Vastseliina kalmstusel perekonnakabelisse. Raadi mõisast kandsid valla peremehed surnukeha rohke rahva saatel läbi linna 5 versta kaugusele. Seal pandi ta surnuvankrile ja sõidutati Vastseliina kihelkonnna piirini, kus talle viinne auvärav oli ehitatud. Peremehed võtsid puusärgi õlule ja kandsid muusika saatel kirikusse, kus õpetaja Masing teda pühasõnaga vastu võttis. Vastseliina tava järgi valvanud kihelkonna rahvas surnut kirikus terve öö. Järgmisel päeval pärast jumalateenistust kantud puusärk suure leinarongi saatel kabelisse. Mitmetele teda truult teeninud mõisateenijatele koos peredega kinkis mõisnik peale oma surma vabaduse.

Liphartite perekonnakabel

Vastseliina kihekond

Viimaseks majoraathärraks sai eelmise vennapoja poeg Reinhold Karl von Liphart (1864-1940). Talupojad püüdnud ka talle poolehoidu osutada, kuid suhted jahenesid üsna varsti. Uuel härral puudus huvi ja tahtmine praktiliseks mõisapidamiseks ning talurahva vastu oli ta hoolimatu.

Mõisnike aeg sai läbi 1919.aastal, mil mõisnike maa kuulus tasuta võõrandamisele. 1920.aasta algul lahkus viimane Liphart Eestist Saksamaale, võttes valitsuse loal kaasa 16 raudteevagunitäit isiklikku vara. Lahkudes tegi R. von Liphart suuremeelse žesti, kinkides Tartu Ülikoolile Raadi mõusa hooned, mõisasüdamiku maad, majandusinventari, raamatukogu ja kunstikogu, mis sisaldas maale, joonistusi, skulptuure, graafikat, portselani ja mööblid, kokku üle 1500 eseme.